Haloefekt audiovisuaalses dokumentalistikas: loojapõhine käsitlus

Käesolev uurimus käsitleb halo-efekti audiovisuaalses dokumentaalpraktikas vastuvõtupsühholoogia vaatenurgast. Halo-efekti ei käsitleta pelgalt hinnangulise kallutatusena, vaid varajase tunnetusliku mehhanismina, mis mõjutab tähenduse kujunemist enne teadlikku sisuanalüüsi. Uurimus seob Gestalt’i printsiibid, varajase tajulise organiseerumise ja tähenduse hilisema lukustumise audiovisuaalse loomepraktika kontekstis, rõhutades looja eetilist vastutust vastuvõtu kujundamisel. Töö on teoreetilis-analüütiline ning tugineb autori pikaajalisele professionaalsele kogemusele dokumentaalfotograafia ja -video vallas. Uurimus on koostatud Royal Photographic Society (RPS) AICI (Accredited in Imaging in the Creative Industries) taotluse raames.